20. sajandi algupoolel tegutsenud ameerika keeleteadlane Edward Sapir oli üks neid, kes üritas keeli klassifitseerida selle alusel, kui palju morfeeme (tähenduselemente) suudab üks sõna keeles kanda. Näiteks eesti keele kõnelejatena teame, et sõna saab täiendada ja täpsustada erinevate liidete ja lõppudega – „temagagi oli tore matkata”. Paljudes keeltes on selline võimalus piiratud või puudub. Antud näidet inglise keelde tõlkides läheks näiteks vaja hulga rohkem sõnu: „Even he was nice to hike with”. Soome keeles on võimalused ühe sõnaga palju ära öelda veel natuke suuremad – nimisõnasse saab lisada ka näiteks küsimuse ja omistuse: „koirattanikokaan” („kas ka ilma minu koerata mitte…?”). Ent see pole kaugeltki piir: eskimo ja aleuudi keelte pakutavad võimalusel on selles osas veelgi kaugeleulatuvamad. Nõnda saab näiteks nunavut-inuktituti keeles ühe sõnaga ära öelda terve lause: „Ma ei kuule väga hästi”. „Tusaatsiarunnanngittualuujunga.” Kalaallisuti (grööni) keelest võib aga tuua seesuguse näite: „Nuanneqateqanngilaq.” „Temale pole lahkuses võrdset.” Teoreetiliselt võib üks sõna võtta kümneid, isegi sadu liiteid. Mida tähendab selline fenomen tõlkijale? Tähenduse edastamist see otseselt ei raskenda: selle väljendamiseks kulub lihtsalt rohkem sõnu. Raskem väljakutse seisab ilukirjanduse tõlkija ees, kui ta tahab edasi anda ka algkeele rütmi, meloodiat või tunnetust. Kui näiteks eeldada, et poeesia üks omadusi on öelda võimalikult palju võimalikult väheste sõnadega, tuleb inuiti keeli pidada väga poeetilisteks. Kui uskuda eelmainitud Edward Sapiri ja tema kolleegi Benjamin Whorfi, siis tuleb uskuda, et keele grammatiline struktuur mõjutab ta selle kõneleja maailma tajumise viisi. Ehk on eskimo ja aleuudi keelte kõnelejate jaoks maailmas lihtsalt kõik omavahel tihedalt seotud? Et seda teises keeles edasi anda, nõuab tõlkijalt nii head keeletaju kui ka oskust vaadata maailma kui sellist üsna erinevate silmade läbi.
Keelemõtiskluse autor on Mathura
