Arusaama, et tõlge on ühtlasi tõlgendus, on tõlketeoorias edendatud juba mõnda aega. Hans-Georg Gadamer kirjutas aastal 1975: „Muidugi peab tõlge säilitama teksti tähenduse, ent et seda tuleb iga tõlkega mõista uues keeles, tuleb tähenduse õigsust igas uues tõlkes uuesti kehtestada. Sellest tulenevalt on iga tõlge tõlgendus.” Teised, näiteks Axel Bühler, on osutanud tema väljendatu pinnapealsusele, öeldes, et sedasi ei väljendata muud kui et „mõistmisele suunatud tegevus eeldab mõistmist”, Werner Koller nõudnud aga sõnastust „iga tõlge on mõningane tõlgendus”. Nüansside üle võib vaielda, ent üldprintsiibina näib küllalt ilmne, et tõlke tõlgendavus on paratamatu nähtus. Tooksin siinkohal ühe üsna lihtsa näite Kanada lastekirjaniku Marie-Louise Gay raamatust „Metsahaldjas”, kus väike poiss Sam küsib oma vanemalt õelt Stellalt: „Do butterflies eat butter?” Sõna-sõnalt on seda tõlkida lihtne: „Kas liblikad söövad võid?” Ent sedasi kaob ära algupärandi keelemäng ja loogika ning jääb arusaamatuks, millest selline küsimus on tekkinud. Loogika oleks selgem, kui tõlkida lause näiteks nii: „Kas võiliblikad söövad võid?” Võiliblika perekond on liblikaliste hulgas eesti keeles täiesti olemas, ent algupärandi suhtes oleks selline lahendus meelevaldne, sest autor ei pea kindlasti mitte silmas konkreetset liblikaliste perekonda või liiki. Ehk teisisõnu oleks selline tõlge juba tõlgendus. Tõlgendusi saaks luua teisigi, näiteks: „Kas mõned liblikad on sellepärast kollased, et nad võid söövad?” Või: „Kas liblikad söövad liblesid?” Ükskõik, millist lahendust kasutada, on selge, et tõlgendamisest siin ei pääse – ja tegu on ometigi vaid lihtsa lausega lasteraamatus. Siinkohal võib vaielda, kas tõlke tõlgendavuslikkus puudutab vaid ilukirjandust või ei pääse sellest ka näiteks seaduste tõlkimisel. Väidaksin, et absoluutset pääsu tõlgendamisest ei ole kellelgi. Erinevus ilukirjanduse ja seadusteksti vahel on vaid see, et kui esimesel juhul määrab tõlgenduskriteeriumid ja -lahendused tõlkija ainuisikuliselt, siis teisel juhul on hulk tõlgendusi kollektiivselt ette kokku lepitud. Siiski võivad ka seadusterminid eri keeltes pakkuda erinevaid semantilisi ja lingvistilisi assotsiatsioone, olgu üheks kasvõi üsna igapäevane „account”, mis võib edasi keeles olla nii arve, konto kui register, „accounting” raamatupidamine jne.
Keelemõtiskluse autor on Mathura
