Blogi & uudised

Oktoobri algusest hakkas A&A Lingual kehtima uus leping Euroopa Liidu Asutuste Tõlkekeskusega, mille raames tõlgime järgmisel neljal aastal erinevatele Euroopa Liidu asutustele tekste inglise keelest eesti keelde.

Euroopa Liit on üks suuremaid tõlketeenuse tellijaid maailmas. Neil on välja kujundatud väga täpsed kvaliteedinõuded ja hankesõela läbivad ainult kõige paremad teenusepakkujad. A&A Lingua teeb Euroopa Liidu Asutuste Tõlkekeskusega koostööd juba alates 2005. aastast.

Taime-, looma- ja linnunimed on midagi, millesse enamus inimesi suhtub küllap pragmaatiliselt: need on sõnad, mille abil loodust süstematiseerida ja hõlbustada suhtlust, kui räägime ühest või teisest liigist. Ometigi on neis nimedes hulgaliselt ruumi ka poeetikaks. Minu lemmikuks on nende hulgas randtiir, kes suviti maakera põhja-aladel poegib ning sügise tulles lõunapoolkera kaugematesse piirkondadesse uude suvesse lendab. Ladina keeles on selle linnu nimi Sterna paradiseae ehk paradiisitiir, mis võimaldab arvata, et see, kes kuulub paradiisi, otsib alati valgust ja suve. Liiginimede tõlkimistki võib võtta pragmaatiliselt: küsimus on vaid adekvaatse vaste leidmises. Ent kuigi tõlkijal siin mänguruum peaaegu et puudub, võimaldab ühe taime või looma üle kandmine ühest keelest teise sageli hoopis uusi tähendusseoseid.

Lugesin hiljuti üht intervjuud kariibi luuletaja Derek Walcottiga, kus ta sellest kõneles. Et Walcott kasvas üles St. Lucia saare prantsuskeelse kogukonna ingliskeelse vähemuse esindajana, puutus ta juba lapsepõlvest tihedalt kokku kahe keelega, ning lisaks veel murdekeelega. Seda erinevate keelte ja tonaalsuste tausta on tema loomingus sageli tunda. Loetud intervjuus (Edward Hirschile, 1977) toob autor põneva näite: „Siin võid vaadata taevasse ja näha lindu, kelle kohta öeldakse ciseau la mer, taevakäär. Taevakäär – see on peaaegu kalligraafiline metafoor.” Kümme aastat hiljem kasutab ta sedasama murdekeelset nime ka ühes oma luuletuses. On huvitav küsimus, kuidas seda tõlkida. Eesti keeles oleks selle linnu nimi „keiser-fregattlind”, ent see loob hoopis teisi mõttelisi seoseid kui lüüriline „ciseau la mer”. Teine näide nime tähendusväljade erinevusest eri keeltes on Walcotti 1976. aastal ilmunud raamatu pealkiri „Sea Grapes”. Sellal kui „sea grapes”, sõna-sõnalt “meriviinamarjad”, loob allusioone antiikkultuuriga, kus viinamarjad omasid vaat et sümboli tähtsust, on selle taime eestikeelne nimetus „merikobarikud”. See nimi on aga pigem kirjeldav kui poeetiline. Ent leidub ka vastupidiseid näiteid ning Walcotti loomingus on üks põnevamaid neist puu, mille ingliskeelne nimi on puu rohkele vaigususele viitav „gommier”, samas kui eesti keeles on ta kaunis ja empaatiline „pisarapuu”.

Keelemõtiskluse autor on Mathura 

Iga inimene, kes on tegelenud keele ja tõlkimisega, on küllap avastanud, et üks või teine keel ei ole pelgalt üks võimalik viis millegi väljendamiseks, vaid et iga keel loob inimeses oma ainulaadseid teadlikke ja alateadlikke assotsiatsioone. Nii seob eesti keel hinge hingamisega (olemas on koguni „hinge õhk” ja surija läheb „hingusele”) ja au aususega (aus olemine tähendab korraga ka „au sees” olemist). Kedagi teretades soovime talle ühtlasi head tervist ja kellegagi hüvasti jättes nägemist. Kedagi „heasse kohta” saates soovitame tal aga nii mõnigi kord minna metsa. Kõik need on alateadlikud vihjed teatavast maailmanägemusest.

Veel selgem on seos sõna „rohi” kahe eri tähenduse vahel, sest meie esivanemate maailmas oli üht või teist laadi „rohi” ehk taim enamasti ainus „rohi” ehk abi haiguse vastu. Sarnast assotsiatsiooni looduse ja ravimise vahel võib aduda vene keele sõnas „травка”, aga miks mitte ka leedu keeles, kus sõnaga „medicina” (meditsiin) seostub kõlaliselt sõnaga „medis” (puu). Paljudes keeltes säärane assotsiatsioon puudub ning küllap on see sellevõrra nende keelte kõnelejate jaoks ka mõtteliselt nõrgem, sest ühel või teisel määral mõjutab keel paratamatult seda, kuidas me maailma mõtestame.

On arvatud, et mitmeid keeli oskava inimese mõttemaailm on mitmekesisem ja paindlikum kui ükskeelsel inimesel. Ent ka ühe keele piires on oluline inimese keeleoskuse ja sõnavara ulatus. Keel on asjade ja nähtuste nimetaja; mida vähemaid nähtusi me suudame nimetada, seda vähem neid meie isiklikus reaalsuses ka eksisteerib. Mida vähem me suudame väljendada nüansse, seda tõenäolisem on, et me ei oska neid enda jaoks eristada või tajuda. Seepärast viib keele vaesumine inimest ja rahvast mitte ainult kultuurilise vaesumiseni, vaid terve maailmapildi ahenemiseni.

Tõsi, on mõistetav, et pidevalt muutuvas maailmas tekivad üha uued esemed ja nähtused, mida on vaja nimetada, sellal kui teised oma olulisuse minetavad. Paljud meie vanavanemate tarbeesemed (kirn, äke, luisk, suga) ei oma meie jaoks enam mingit otstarvet, võimalik isegi, et me pole neid oma käega katsunud ega oma silmaga näinud. Siiski aitame me neid sõnu tundes keelel täita oma sügavat kultuurimälu säilitaja funktsiooni, aitame keelel enestele meelde tuletada, kust oleme tulnud ja millise tee läbi käinud. Seeläbi õnnestub meil ehk paremini hinnata ka seda, kuhu meil oleks mõtet edaspidi teel olla, ühe keele, kultuuri, rahva esindajatena.

Keelemõtiskluse autor on Mathura

Mida tähendab rahvalauludes korduv „kaske, kaske”? Kas see tähendab kaske? Võibolla tähendab ka kaske, ja kaske ta ju tähendab (või mida muud, kui kaske, tähendab sõna „kaske”), aga kaske ta ju ei tähenda. Kui „kaske” ei tähenda kaske, mida siis? Kas siin on mingi salakeel, mingi teine kindel objekt, mida silmas peetakse? Ei ole. Hea küll, ütleme et „kaskel” on siin hoopis koht rütmistruktuuris, sest selline „kaske”, mis kaske ei tähenda, esinebki vaid (rahva)laulus. Tema tähendust tuleb mõista kui meetrumi organiseerimise printsiipi. Aga ikkagi, tal on ju oma emotsionaalne sisu. Kas see emotsionaalne sisu on seotud vaid rütmiga? Ja isegi kui on, kas see sisu on ka lauljatel tajutud kui (vaid) rütmi organiseeriv sisu? Ma ei tea, aga mulle tundub, et ei ole.

Jätame „kaske”, nüüd korraks sinnapaika ja küsime, mida tähendab „alleaa”? „Alleaaga” oleme ikka juba püsti hädas. „Alleaa” ei tähenda ju mitte midagi, aga see sõna on me keeles ja kultuuris olemas, on täiesti kindlal kohal ja ta ju tähendab midagi. „Alleaa” on ikkagi „alleaa”, see ei ole mingi ei tea mis suvaline (mingi teine) asi.

Võibolla on „kaske, kaske” ja „alleaa, alleaa” hüüdmised. Muidugi on nad hüüdmised. Nad ju esinevad laulus kuidagi hüüdmisele sarnaselt. See on nii elementaarne, et seda ei panegi tähele. Aga hüüdmine ise ei ole kindlasti vaid rütmistruktuuri element. Kusjuures need „kaske” ja „alleaa” on ka kuidagi erinevad hüüdmised.

Märkigem, et laulus esinevad need sõna ikka (struktureeriva) kordusena, seda nime(?) või hüüdmist korratakse ka tema enda kõrval.

Mõned veel mäletavad kuidas karjamaalt näiteks lambaid kutsutakse. Ei hüüta „ute”! Ikka „ute, ute”! Selline hüüdmine või kutsumine käib ikka kordusena.

Rahvas tegi, rahvas teab. Teab täpselt nii, nagu tegi. Aga lihtne on ette kujutada, et nii „kaske, kaske”, kui „alleaa, alleaa”, on hüütud ja lauldud koos teadmisega sellest maastikust, kus ollakse. Ruumi peab olema, hääl peab ulatuma. Peab ulatuma metsani ja kaugemale veel, võibolla tuleb tagasi ka veel kajana.
Ei ole linnas „alleaale” kohta. „Kaske, kaskele,” niisamuti. Kuigi laulule ju ometi on. Tundub loomulik mõelda, et „kaske, kaske” ja „alleaa, alleaa” mõõdavad laotust. Mõõdavad laotust ja hüüavad laotust, mis on siinsamas ja kohal. Seda laotust mis ümbritseb ja on siin. Kui ikka „ema viis hälli heinamaale”, siis „alleaa, alleaa“, on ka see oma maa, laotus hälli ümber. Ja sellisel hüüdmisel on oma koht just laulus. Ja nõnda on nende tähendus seotud selle ruumiga mis on, mis ümbritseb, mis laotub, mis kajab. Selle ruumi tunnistamise, sellest üle hüüdmise ja vast ka selle hoidmisega.

Olgu kuidas on. Küll on meil ilus kultuur! Meil on „alleaa”!

Sa saad seda hüüda ja laulda, sa tead mis see on ja traditsioonilises mõttes ei tähenda see midagi, aga tähendab ometi ja seletada seda niimoodi ei saagi ära.

Keelemõtiskluse autor on Donald Tomberg

Emakeelepäeva puhul avab A&A Lingua oma blogis keelemõtiskluste sarja, kus erinevad autorid väljendavad oma subjektiivseid keelekogemusi ja jagavad lugejatega keelemõtteid. Kirjutajate seas on mh luuletaja, tõlkija ja kriitik Mathura ning kirjanik ja filmikriitik Donald Tomberg.