Blogi & uudised

4.–8. juunil 2014 toimub Tsiistre linamuuseumis Eesti esimene rahvusvaheline soome-ugri filmifestival FUFF, millele on oma õla alla pannud ka A&A Lingua. 

FUFF on lühifilmifestival, mille eesmärk on tekitada huvi soome-ugri mängufilmide ja eksperimentaalfilmide vastu. Festivalil linastuvad filmid, mille autorid on soome-ugri filmitegijad ja mis käsitlevad soome-ugri teemasid. Tsiistre linamuuseumi külakinos jõuab vaatajateni ligikaudu 50 filmi soome-ugri väikerahvaste – handi, vepsa, ingerisoome, udmurdi, handi, seto, mari, liivi – filmitegijatelt. Samuti linastuvad festivalil eesti, soome ja ungari lühimängufilmid ning eksperimentaalfilmide valik kogu maailmast – Koreast Saksamaani. Festivali võistlusprogrammis osalevad soome-ugri väikerahvaste filmid.

Festivali raames toimub ka stsenaristika õpituba lühimängufilmide režissööridele ja stsenaristidele. Õpituba juhendavad kirjanik Mart Kivastik Eestist ja režissöör Daniel Erdelyi Ungarist.
Kahel festivalipäeval saab lisaks filmidele nautida pärimusmuusika kontserti.

Rohkem infot:
http://www.fuff.ee/?lang=ee

Kõik see mees lõunasse!

Enamiku inimeste jaoks on keel suhtlusvahend, ent keel on sageli ka oluline lüli inimeste personaalses ja kollektiivses identiteediloomes. Merriam-Websteri sõnaraamat annab sõnale „identiteet” (identity) kaks peamist seletust: „see, kes keegi on” ja „inimese või inimeste rühma omadused, uskumused jmt, mis muudavad teda erinevaks teistest inimestest või inimeste rühmadest”. Ka rahvusest ja rahvusriigist saab kõnelda sisuliselt vaid siis, kui rahvusel või riigil on olemas oma identiteet. Tõsi, mehhanismid, mis ühel rahvusel endale identiteeti luua aitavad, võivad eri puhkudel olla erinevad. Tiibetlastel puudub oma riik ja ka oma keelt ei kõnele mitte kõik, ent see ei takista neil omamast tugevat rahvuslikku identiteeti – selle keskmeks on religioon. Šveitslaste puhul näib identiteet olevat ennekõike poliitiline ja ajalooline küsimus: riigis, mille territoorium jaguneb ära kolme suure keele vahel, võib sellegipoolest kohata tugevat rahvuslikku eneseuhkust. Eestlaste puhul on (vähemalt lähema ajaloo kontekstis) identiteedi olulisim tekitaja ja säilitaja olnud aga just keel. Oma keel ja omakeelne kultuur olid need, mis aitasid rahval ka nõukogude võimu all säilitada lootuse ja rahvusliku eneseväärikuse. Me võisime olla okupeeritud rahvas, aga tänu omakeelsele suhtlusele ja kultuurile tundsime, et me oleme siiski rahvana olemas. Keele ja kultuuri tollase tähtsuse üheks kinnituseks on kasvõi omakeelse väärtkirjanduse tollased müüginumbrid – nende teoste lugemine oli sageli identiteediküsimus. Pärast Eesti taasiseseisvumist on need rõhuasetused hakanud millegipärast muutuma. Üha sagedamini tundub mulle, et Eestit ei määratleta enam mitte niivõrd keele ja kultuurina kui riigina – s.t. haldus- ja majandusüksusena. Pikas perspektiivis on sellel aga oluline mõju kogu meie rahvuslikule ja riiklikule enesemääratlusele. Ehk oleks siis aeg meenutada, et keel ei ole pelgalt suhtlusvahend, mida vajadusel uue ja moodsama vastu välja vahetada, vaid et keel määrabki suuresti ära, kes me nii eneste kui ka teiste jaoks maailmas oleme.

Keelemõtiskluse autor on Mathura

Üks 20. sajandi tänuväärsemaid piirkondi kultuuriantropoloogilisteks uuringuteks oli Uus-Guinea saar. Ikka ja jälle avastati seal uusi hõime, kelle olemasolust varem midagi ei teatud ning kes paiskasid sageli segi uurijate senised arusaamad põlisrahvaste ühiskondadest. Kultuuriantropoloogiliste leidude kõrval pakkus sealne uurimistöö ka palju huvitavat lingvistilist materjali, kuna enne, kui üht või teist hõimu uurima asuti, oli paratamatult tarvis jõuda vastastikuse kommunikatsioonini. Üks Uus-Guineas töötanud antropolooge oli ameeriklane Karl Heider, kes uuris 1960. ja 70. aastatel dani hõimu Balimi orus Indoneesia territooriumil. Dani keele kohta tegi ta paar-kolm peamist järeldust. Esiteks avastas ta, et dani keel on tohutult tegusõnakeskne. Samas piirkonnas töötanud keeleuurija Piet van der Stap on väitnud, et sellal kui nimisõnadel on dani keeles enamasti ainult üks vorm (enamasti puudub isegi ainsuse ja mitmuse erisus), võivad tegusõnad koos erinevate lõppude ja liidetega omada kokku kuni 1680 erinevat sõnakuju. Van der Stap on lausa arvanud, et dani keeles oleks võimalik suhelda ainult tegusõnade abil. Oluline on dani keele juures küsimus ka sellest, kas ja kuivõrd on keel seotud kultuuri ja eluviisiga. Heider toob näite, et dani keeles on ainult neli arvsõna: üks (magiat), kaks/paar (pete), kolm (henaken) ja palju (modok). Ometigi ei tekita see suhtluses mingit segadust, sest danide ühiskonnas puudub vajadus üldistada – isegi koduloomi pole kellelgi nii suurel hulgal, et neid poleks võimalik teineteisest eristada ja ükshaaval meeles hoida. Samuti panid antropoloogid tähele, et dani keeles puuduvad võrdlusastmed – seik, mis iseloomustab hästi konkurentsi puudumist nende maailmapildis. Võib kujutleda, milliseid raskusi pakuks keele selline eripära tõlkijale. Dani keelest ei ole küll minu teada kunagi midagi eesti keelde tõlgitud ja on õigupoolest kaheldav, et selline vajadus kunagi tekiks. Küll aga annab see keel põnevat teoreetilist mõtteainet keelte eripalgelisusest.

Keelemõtiskluse autor on Mathura

A&A Lingua kirjutas detsembri alguses alla tõlketeenuse osutamise lepingule Euroopa Liidu Kohtuga. Oleme teinud pikalt koostööd mitme ELi institutsiooniga, kuid Euroopa Kohtuga sõlmisime lepingu esmakordselt. Töörühma kuuluvad meie parimad jurist-lingvistid, kelle kvalifikatsioon juristina ja pikaajaline tõlkekogemus vastavad Euroopa Kohtu kõrgetele ootustele.

Luksemburgis paiknev Euroopa Liidu Kohus on Euroopa Liidu institutsioon, mille ülesanne on olnud alates selle loomisest 1952. aastal tagada, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel peetakse kinni seadusest.

1994. aastal avaldas Kanada keeleteadlane ja eksperimentaalpsühholoog Steven Pinker raamatu „Keeleinstinkt” („The Language Instinct”), mis põhjustas tollal teadlaste hulgas üksjagu poleemikat. Kõige üldistatumalt öeldes väitis see raamat, et keel ei ole mitte inimese oskus, vaid instinkt – teisisõnu, kui näiteks kirjutama või kuduma peab inimene õppima, siis keele kasutamine enese ja maailma mõtestamiseks on tema kaasasündinud võime. Teose kriitikud väitsid küll, et Pinkeri loogika on ekslik ja lähteandmed puudulikud, ent minu meelest tõstatas kõnealune teos küsimuse, millele polegi ühest ja ammendatavat vastust. See on küsimus sellest, kas laps õpib kõnelema seetõttu, et see on talle instinktiivselt omane, või pigem sellepärast, et ta omandab keeleoskuse, kui kuulab teisi kõnelemas. Küsimus on seda keerulisem, et ka vaikiv või kõne- ja kuulmisvõimetu laps ju ometi mõtleb midagi ja kasutab nende mõtete formuleerimiseks teatud (keelelist) struktuuri. (Küllap just sel põhjusel väitis Pinker muuhulgas, et inimese mõtete ulatus ei sõltu ilmtingimata sellest, kui hästi ta valdab grammatikat või kui suur on tema sõnavara – keel üksnes järgneb mõttele.) Praktilisest seisukohast on aga ehk huvitavamgi küsimus see, kas ja kuidas „keeleinstinkt” avaldub siis, kui inimene asub täiskasvanuna omandama mõnd võõrkeelt. Kui asetada inimene temale võõrasse keelekeskkonda, siis kas ja kui kiiresti (ja miks) hakkab ta seda keelt mõistma ja rääkima? Mulle tundub, et nagu kõikide instinktiivsete asjade puhul, nii on ka siin inimeste võimekus erinev – mõni inimene haarab keelt „instinktiivselt” palju enam kui teine. Ent just keelekeskkonnas elamine näib olevat efektiivseim viis uue keele omandamiseks. Instinktiivsust võib näha ka kirjanike ja tõlkijate puhul: mõni lihtsalt leiab paremaid lahendusi kui teine, kuigi nende keeletundmine kui selline võib olla võrdne. Mõtlen nüüd, et ehk on just need seigad kinnituseks, et Pinkeri teoorias on peidus mõnigi tõetera. Inimene on küllap palju keerukam mehhanism, kui tavaliselt arvatakse.

Keelemõtiskluse autor on Mathura