Blogi & uudised

Murdekeelse teksti tõlkimine on midagi, mida tehnilise või juriidilise tõlke vallas tuleb ette üliharva. Ilukirjanduses võib seda siiski esineda. Enamasti on tõlkija ülesanne siin tavapärane: tekst tuleb vahendada lähtekeelest sihtkeelde, nt murdekeelest kirjakeelde. Keerulisem on lugu siis, kui autori otsus kasutada just murdekeelt kannab eraldi sõnumit. Nii kasutab näiteks Kariibi luuletaja Derek Walcott luuletuses „Sainte Lucie” kreooli, et anda kohalikele taimedele, puudele ja lindudele illustratiivsemaid nimesid. Luuletuses „Akaatsiapuud” („The Acacia Trees”) on tema kreoolil aga teine eesmärk: selle kõneleja väljendab oma sotsiaalselt madalamat positsiooni välismaalastest turistide ees. Mõlemal puhul osa luuletusest kirjutatud n-ö kirjakeeles, osa aga murdes. Sellist teksti tõlkides on oluline edastada mitte ainult teksti tähendust, vaid märkida ära ka teksti eemaldumine kirjakeelest. Üks võimalusi selleks oleks kasutada ka sihtkeeles murret või siis (eriti viimase näite puhul) rakendada lihtsustatud, kõnekeelseid keelevorme. Eestis on murdekeelset luulet teiste hulgas kirjutanud Jaan Kaplinski. Kui neid tõlkida, kas siis tuleks ka sihtkeeles kasutada murret, nt kreooli? Usun, et kui seda teha ühtede kaante vahel Kaplinski teiste, n-ö kirjakeelsete luuletustega, võiks seda varianti kaaluda. Veel üks näide. Ain Kaalep märgib oma päevaraamatus „Kodu kõikjal kaasas”, et Antiik-Kreekas kõnelesid tragöödiate üksiktegelased ja koor eri murretes. Ta kaalub selle eristuse välja toomist ka tõlkes: „Kas me oleme neid õnnelikke rahvaid, kes eri elamuspiirkondi võivad tähistada eri keelekujuga? Paratamatult viib mõte antiiksesse Kreekasse, kus tragöödia koorilaulud esitati dooria, dialoogid aga joonia murdes.” Kokkuvõttes võib öelda, et murdekeeles kirjutatud tekstide tõlkimine on tõlkija jaoks ebatavaline, ent põnev ülesanne. Tõlkijal on võimalus loominguliselt otsustada, kas ja kuidas algupärandi murdelisust esile tuua.

Keelemõtiskluse autor on Mathura

2014. aasta oktoobrikuus toimus Tallinnas järjekorras teine Eesti Tõlkebüroode Liidu konverents, kus astus ettekandega üles ka Merit Altrov A&A Linguast. Merit tutvustas valdavalt noortest tõlkijatest koosnevale auditooriumile tõlkijate värbamise protsessi ETBLi liikmesbüroodes ja selgitas muuhulgas, milline pädevus peab tõlkijal Euroopa tõlkestandardi järgi olema.

Konverents oligi seekord suunatud peamiselt tõlkevaldkonnas tegutsevatele inimestele ja ettevõtetele, et elavdada omavahelist suhtlust, jagada kogemusi ning leida selle kaudu häid lahendusi kogu valdkonna edendamiseks. Konverentsist võttis osa üle 140 huvilise. Lisaks ettekannetele ja töötubadele peeti kiirkohting, et uute kontaktide loomist veel enam hõlbustada.

Täpsemalt ETBLi kodulehelt.

20. sajandi algupoolel tegutsenud ameerika keeleteadlane Edward Sapir oli üks neid, kes üritas keeli klassifitseerida selle alusel, kui palju morfeeme (tähenduselemente) suudab üks sõna keeles kanda. Näiteks eesti keele kõnelejatena teame, et sõna saab täiendada ja täpsustada erinevate liidete ja lõppudega – „temagagi oli tore matkata”. Paljudes keeltes on selline võimalus piiratud või puudub. Antud näidet inglise keelde tõlkides läheks näiteks vaja hulga rohkem sõnu: „Even he was nice to hike with”. Soome keeles on võimalused ühe sõnaga palju ära öelda veel natuke suuremad – nimisõnasse saab lisada ka näiteks küsimuse ja omistuse: „koirattanikokaan” („kas ka ilma minu koerata mitte...?”). Ent see pole kaugeltki piir: eskimo ja aleuudi keelte pakutavad võimalusel on selles osas veelgi kaugeleulatuvamad. Nõnda saab näiteks nunavut-inuktituti keeles ühe sõnaga ära öelda terve lause: „Ma ei kuule väga hästi”. „Tusaatsiarunnanngittualuujunga.” Kalaallisuti (grööni) keelest võib aga tuua seesuguse näite: „Nuanneqateqanngilaq.” „Temale pole lahkuses võrdset.” Teoreetiliselt võib üks sõna võtta kümneid, isegi sadu liiteid. Mida tähendab selline fenomen tõlkijale? Tähenduse edastamist see otseselt ei raskenda: selle väljendamiseks kulub lihtsalt rohkem sõnu. Raskem väljakutse seisab ilukirjanduse tõlkija ees, kui ta tahab edasi anda ka algkeele rütmi, meloodiat või tunnetust. Kui näiteks eeldada, et poeesia üks omadusi on öelda võimalikult palju võimalikult väheste sõnadega, tuleb inuiti keeli pidada väga poeetilisteks. Kui uskuda eelmainitud Edward Sapiri ja tema kolleegi Benjamin Whorfi, siis tuleb uskuda, et keele grammatiline struktuur mõjutab ta selle kõneleja maailma tajumise viisi. Ehk on eskimo ja aleuudi keelte kõnelejate jaoks maailmas lihtsalt kõik omavahel tihedalt seotud? Et seda teises keeles edasi anda, nõuab tõlkijalt nii head keeletaju kui ka oskust vaadata maailma kui sellist üsna erinevate silmade läbi.

Keelemõtiskluse autor on Mathura

Kui klient pöördub tõlkebüroo poole oma sünnitunnistuse, haridusdiplomi või mõne muu dokumendi kinnitatud tõlke saamiseks, siis seni on olnud büroo otsustada, kas ta soovib seda teha notariaalselt kinnitatud tõlke või vandetõlgi tõlkena. Juriidiliselt on need mõlemad olnud võrdsed. Kõige suurem erinevus on, et kui vandetõlk on kutseeksami läbinud professionaal, siis notariaalse tõlke puhul kinnitab notar tõestatud tõlkekogemusega professionaalse tõlkija allkirjaõigust.

Kuid 1. jaanuarist 2015 on kinnitatud tõlke protseduuris toimunud oluline muudatus. Eesti keelest võõrkeelde tõlkimisel saab edaspidi ametlikku tõlget teha ainult vandetõlk. Sellega jõustub esimene etapp, millega riik soovib kinnitatud tõlgete tegemise jätta ainult vandetõlkide pädevusse. 2020. aastast jõustub viimane etapp, millega vandetõlkide ainupädevusse jääb ka vastupidine tõlkesuund, st võõrkeelest eesti keelde. Seejärel pole notaritel enam õigust tõlkija allkirja õigsust kinnitada.

Vastavalt vandetõlgi seadusele on vandetõlk riikliku kutseeksami läbinud professionaal, kellele riik on omistanud õiguse
1) tõlkida dokumente ja kinnitada oma tõlke õigsust,
2) vajaduse korral kinnitada tõlgitava dokumendi ärakirja õigsust ning
3) vajaduse korral kinnitada arvutivõrgu kaudu kasutatavast andmekogust saadud tõlgitava dokumendi väljatrüki õigsust.

Eestis tegutseb hetkel natuke üle 30 vandetõlgi, kes tõlgivad mh eesti keelest inglise, vene, soome, rootsi, norra, saksa, prantsuse, hispaania, itaalia ja läti keelde ning vastupidi. Kui tekib vajadus tõlkida ametlik dokument keelde, mille vandetõlki Eestis ei ole, siis käib see vahenduskeele kaudu, tõlkides dokumendi Eestis näiteks inglise keelde ning seejärel sihtriigis kohalikku keelde.

Kui eelnev ülevaade tundus keeruline, siis ei tasu sellest ennast heidutada lasta. Kliendi jaoks ei muutu sellega seoses midagi. Teie saadate meile päringu ja meie otsime teile parima lahenduse.

Jääme päringuid ootama!

Arusaama, et tõlge on ühtlasi tõlgendus, on tõlketeoorias edendatud juba mõnda aega. Hans-Georg Gadamer kirjutas aastal 1975: „Muidugi peab tõlge säilitama teksti tähenduse, ent et seda tuleb iga tõlkega mõista uues keeles, tuleb tähenduse õigsust igas uues tõlkes uuesti kehtestada. Sellest tulenevalt on iga tõlge tõlgendus.” Teised, näiteks Axel Bühler, on osutanud tema väljendatu pinnapealsusele, öeldes, et sedasi ei väljendata muud kui et „mõistmisele suunatud tegevus eeldab mõistmist”, Werner Koller nõudnud aga sõnastust „iga tõlge on mõningane tõlgendus”. Nüansside üle võib vaielda, ent üldprintsiibina näib küllalt ilmne, et tõlke tõlgendavus on paratamatu nähtus. Tooksin siinkohal ühe üsna lihtsa näite Kanada lastekirjaniku Marie-Louise Gay raamatust „Metsahaldjas”, kus väike poiss Sam küsib oma vanemalt õelt Stellalt: „Do butterflies eat butter?” Sõna-sõnalt on seda tõlkida lihtne: „Kas liblikad söövad võid?” Ent sedasi kaob ära algupärandi keelemäng ja loogika ning jääb arusaamatuks, millest selline küsimus on tekkinud. Loogika oleks selgem, kui tõlkida lause näiteks nii: „Kas võiliblikad söövad võid?” Võiliblika perekond on liblikaliste hulgas eesti keeles täiesti olemas, ent algupärandi suhtes oleks selline lahendus meelevaldne, sest autor ei pea kindlasti mitte silmas konkreetset liblikaliste perekonda või liiki. Ehk teisisõnu oleks selline tõlge juba tõlgendus. Tõlgendusi saaks luua teisigi, näiteks: „Kas mõned liblikad on sellepärast kollased, et nad võid söövad?” Või: „Kas liblikad söövad liblesid?” Ükskõik, millist lahendust kasutada, on selge, et tõlgendamisest siin ei pääse – ja tegu on ometigi vaid lihtsa lausega lasteraamatus. Siinkohal võib vaielda, kas tõlke tõlgendavuslikkus puudutab vaid ilukirjandust või ei pääse sellest ka näiteks seaduste tõlkimisel. Väidaksin, et absoluutset pääsu tõlgendamisest ei ole kellelgi. Erinevus ilukirjanduse ja seadusteksti vahel on vaid see, et kui esimesel juhul määrab tõlgenduskriteeriumid ja -lahendused tõlkija ainuisikuliselt, siis teisel juhul on hulk tõlgendusi kollektiivselt ette kokku lepitud. Siiski võivad ka seadusterminid eri keeltes pakkuda erinevaid semantilisi ja lingvistilisi assotsiatsioone, olgu üheks kasvõi üsna igapäevane „account”, mis võib edasi keeles olla nii arve, konto kui register, „accounting” raamatupidamine jne.

Keelemõtiskluse autor on Mathura