Enamiku inimeste jaoks on keel suhtlusvahend, ent keel on sageli ka oluline lüli inimeste personaalses ja kollektiivses identiteediloomes. Merriam-Websteri sõnaraamat annab sõnale „identiteet” (identity) kaks peamist seletust: „see, kes keegi on” ja „inimese või inimeste rühma omadused, uskumused jmt, mis muudavad teda erinevaks teistest inimestest või inimeste rühmadest”. Ka rahvusest ja rahvusriigist saab kõnelda sisuliselt vaid siis, kui rahvusel või riigil on olemas oma identiteet. Tõsi, mehhanismid, mis ühel rahvusel endale identiteeti luua aitavad, võivad eri puhkudel olla erinevad. Tiibetlastel puudub oma riik ja ka oma keelt ei kõnele mitte kõik, ent see ei takista neil omamast tugevat rahvuslikku identiteeti – selle keskmeks on religioon. Šveitslaste puhul näib identiteet olevat ennekõike poliitiline ja ajalooline küsimus: riigis, mille territoorium jaguneb ära kolme suure keele vahel, võib sellegipoolest kohata tugevat rahvuslikku eneseuhkust. Eestlaste puhul on (vähemalt lähema ajaloo kontekstis) identiteedi olulisim tekitaja ja säilitaja olnud aga just keel. Oma keel ja omakeelne kultuur olid need, mis aitasid rahval ka nõukogude võimu all säilitada lootuse ja rahvusliku eneseväärikuse. Me võisime olla okupeeritud rahvas, aga tänu omakeelsele suhtlusele ja kultuurile tundsime, et me oleme siiski rahvana olemas. Keele ja kultuuri tollase tähtsuse üheks kinnituseks on kasvõi omakeelse väärtkirjanduse tollased müüginumbrid – nende teoste lugemine oli sageli identiteediküsimus. Pärast Eesti taasiseseisvumist on need rõhuasetused hakanud millegipärast muutuma. Üha sagedamini tundub mulle, et Eestit ei määratleta enam mitte niivõrd keele ja kultuurina kui riigina – s.t. haldus- ja majandusüksusena. Pikas perspektiivis on sellel aga oluline mõju kogu meie rahvuslikule ja riiklikule enesemääratlusele. Ehk oleks siis aeg meenutada, et keel ei ole pelgalt suhtlusvahend, mida vajadusel uue ja moodsama vastu välja vahetada, vaid et keel määrabki suuresti ära, kes me nii eneste kui ka teiste jaoks maailmas oleme.
Keelemõtiskluse autor on Mathura
