1994. aastal avaldas Kanada keeleteadlane ja eksperimentaalpsühholoog Steven Pinker raamatu „Keeleinstinkt” („The Language Instinct”), mis põhjustas tollal teadlaste hulgas üksjagu poleemikat. Kõige üldistatumalt öeldes väitis see raamat, et keel ei ole mitte inimese oskus, vaid instinkt – teisisõnu, kui näiteks kirjutama või kuduma peab inimene õppima, siis keele kasutamine enese ja maailma mõtestamiseks on tema kaasasündinud võime. Teose kriitikud väitsid küll, et Pinkeri loogika on ekslik ja lähteandmed puudulikud, ent minu meelest tõstatas kõnealune teos küsimuse, millele polegi ühest ja ammendatavat vastust. See on küsimus sellest, kas laps õpib kõnelema seetõttu, et see on talle instinktiivselt omane, või pigem sellepärast, et ta omandab keeleoskuse, kui kuulab teisi kõnelemas. Küsimus on seda keerulisem, et ka vaikiv või kõne- ja kuulmisvõimetu laps ju ometi mõtleb midagi ja kasutab nende mõtete formuleerimiseks teatud (keelelist) struktuuri. (Küllap just sel põhjusel väitis Pinker muuhulgas, et inimese mõtete ulatus ei sõltu ilmtingimata sellest, kui hästi ta valdab grammatikat või kui suur on tema sõnavara – keel üksnes järgneb mõttele.) Praktilisest seisukohast on aga ehk huvitavamgi küsimus see, kas ja kuidas „keeleinstinkt” avaldub siis, kui inimene asub täiskasvanuna omandama mõnd võõrkeelt. Kui asetada inimene temale võõrasse keelekeskkonda, siis kas ja kui kiiresti (ja miks) hakkab ta seda keelt mõistma ja rääkima? Mulle tundub, et nagu kõikide instinktiivsete asjade puhul, nii on ka siin inimeste võimekus erinev – mõni inimene haarab keelt „instinktiivselt” palju enam kui teine. Ent just keelekeskkonnas elamine näib olevat efektiivseim viis uue keele omandamiseks. Instinktiivsust võib näha ka kirjanike ja tõlkijate puhul: mõni lihtsalt leiab paremaid lahendusi kui teine, kuigi nende keeletundmine kui selline võib olla võrdne. Mõtlen nüüd, et ehk on just need seigad kinnituseks, et Pinkeri teoorias on peidus mõnigi tõetera. Inimene on küllap palju keerukam mehhanism, kui tavaliselt arvatakse.
Keelemõtiskluse autor on Mathura
