Taime-, looma- ja linnunimed on midagi, millesse enamus inimesi suhtub küllap pragmaatiliselt: need on sõnad, mille abil loodust süstematiseerida ja hõlbustada suhtlust, kui räägime ühest või teisest liigist. Ometigi on neis nimedes hulgaliselt ruumi ka poeetikaks. Minu lemmikuks on nende hulgas randtiir, kes suviti maakera põhja-aladel poegib ning sügise tulles lõunapoolkera kaugematesse piirkondadesse uude suvesse lendab. Ladina keeles on selle linnu nimi Sterna paradiseae ehk paradiisitiir, mis võimaldab arvata, et see, kes kuulub paradiisi, otsib alati valgust ja suve. Liiginimede tõlkimistki võib võtta pragmaatiliselt: küsimus on vaid adekvaatse vaste leidmises. Ent kuigi tõlkijal siin mänguruum peaaegu et puudub, võimaldab ühe taime või looma üle kandmine ühest keelest teise sageli hoopis uusi tähendusseoseid.
Lugesin hiljuti üht intervjuud kariibi luuletaja Derek Walcottiga, kus ta sellest kõneles. Et Walcott kasvas üles St. Lucia saare prantsuskeelse kogukonna ingliskeelse vähemuse esindajana, puutus ta juba lapsepõlvest tihedalt kokku kahe keelega, ning lisaks veel murdekeelega. Seda erinevate keelte ja tonaalsuste tausta on tema loomingus sageli tunda. Loetud intervjuus (Edward Hirschile, 1977) toob autor põneva näite: „Siin võid vaadata taevasse ja näha lindu, kelle kohta öeldakse ciseau la mer, taevakäär. Taevakäär – see on peaaegu kalligraafiline metafoor.” Kümme aastat hiljem kasutab ta sedasama murdekeelset nime ka ühes oma luuletuses. On huvitav küsimus, kuidas seda tõlkida. Eesti keeles oleks selle linnu nimi „keiser-fregattlind”, ent see loob hoopis teisi mõttelisi seoseid kui lüüriline „ciseau la mer”. Teine näide nime tähendusväljade erinevusest eri keeltes on Walcotti 1976. aastal ilmunud raamatu pealkiri „Sea Grapes”. Sellal kui „sea grapes”, sõna-sõnalt “meriviinamarjad”, loob allusioone antiikkultuuriga, kus viinamarjad omasid vaat et sümboli tähtsust, on selle taime eestikeelne nimetus „merikobarikud”. See nimi on aga pigem kirjeldav kui poeetiline. Ent leidub ka vastupidiseid näiteid ning Walcotti loomingus on üks põnevamaid neist puu, mille ingliskeelne nimi on puu rohkele vaigususele viitav „gommier”, samas kui eesti keeles on ta kaunis ja empaatiline „pisarapuu”.
Keelemõtiskluse autor on Mathura
