Iga inimene, kes on tegelenud keele ja tõlkimisega, on küllap avastanud, et üks või teine keel ei ole pelgalt üks võimalik viis millegi väljendamiseks, vaid et iga keel loob inimeses oma ainulaadseid teadlikke ja alateadlikke assotsiatsioone. Nii seob eesti keel hinge hingamisega (olemas on koguni „hinge õhk” ja surija läheb „hingusele”) ja au aususega (aus olemine tähendab korraga ka „au sees” olemist). Kedagi teretades soovime talle ühtlasi head tervist ja kellegagi hüvasti jättes nägemist. Kedagi „heasse kohta” saates soovitame tal aga nii mõnigi kord minna metsa. Kõik need on alateadlikud vihjed teatavast maailmanägemusest.
Veel selgem on seos sõna „rohi” kahe eri tähenduse vahel, sest meie esivanemate maailmas oli üht või teist laadi „rohi” ehk taim enamasti ainus „rohi” ehk abi haiguse vastu. Sarnast assotsiatsiooni looduse ja ravimise vahel võib aduda vene keele sõnas „травка”, aga miks mitte ka leedu keeles, kus sõnaga „medicina” (meditsiin) seostub kõlaliselt sõnaga „medis” (puu). Paljudes keeltes säärane assotsiatsioon puudub ning küllap on see sellevõrra nende keelte kõnelejate jaoks ka mõtteliselt nõrgem, sest ühel või teisel määral mõjutab keel paratamatult seda, kuidas me maailma mõtestame.
On arvatud, et mitmeid keeli oskava inimese mõttemaailm on mitmekesisem ja paindlikum kui ükskeelsel inimesel. Ent ka ühe keele piires on oluline inimese keeleoskuse ja sõnavara ulatus. Keel on asjade ja nähtuste nimetaja; mida vähemaid nähtusi me suudame nimetada, seda vähem neid meie isiklikus reaalsuses ka eksisteerib. Mida vähem me suudame väljendada nüansse, seda tõenäolisem on, et me ei oska neid enda jaoks eristada või tajuda. Seepärast viib keele vaesumine inimest ja rahvast mitte ainult kultuurilise vaesumiseni, vaid terve maailmapildi ahenemiseni.
Tõsi, on mõistetav, et pidevalt muutuvas maailmas tekivad üha uued esemed ja nähtused, mida on vaja nimetada, sellal kui teised oma olulisuse minetavad. Paljud meie vanavanemate tarbeesemed (kirn, äke, luisk, suga) ei oma meie jaoks enam mingit otstarvet, võimalik isegi, et me pole neid oma käega katsunud ega oma silmaga näinud. Siiski aitame me neid sõnu tundes keelel täita oma sügavat kultuurimälu säilitaja funktsiooni, aitame keelel enestele meelde tuletada, kust oleme tulnud ja millise tee läbi käinud. Seeläbi õnnestub meil ehk paremini hinnata ka seda, kuhu meil oleks mõtet edaspidi teel olla, ühe keele, kultuuri, rahva esindajatena.
Keelemõtiskluse autor on Mathura
