Mida tähendab rahvalauludes korduv „kaske, kaske”? Kas see tähendab kaske? Võibolla tähendab ka kaske, ja kaske ta ju tähendab (või mida muud, kui kaske, tähendab sõna „kaske”), aga kaske ta ju ei tähenda. Kui „kaske” ei tähenda kaske, mida siis? Kas siin on mingi salakeel, mingi teine kindel objekt, mida silmas peetakse? Ei ole. Hea küll, ütleme et „kaskel” on siin hoopis koht rütmistruktuuris, sest selline „kaske”, mis kaske ei tähenda, esinebki vaid (rahva)laulus. Tema tähendust tuleb mõista kui meetrumi organiseerimise printsiipi. Aga ikkagi, tal on ju oma emotsionaalne sisu. Kas see emotsionaalne sisu on seotud vaid rütmiga? Ja isegi kui on, kas see sisu on ka lauljatel tajutud kui (vaid) rütmi organiseeriv sisu? Ma ei tea, aga mulle tundub, et ei ole.
Jätame „kaske”, nüüd korraks sinnapaika ja küsime, mida tähendab „alleaa”? „Alleaaga” oleme ikka juba püsti hädas. „Alleaa” ei tähenda ju mitte midagi, aga see sõna on me keeles ja kultuuris olemas, on täiesti kindlal kohal ja ta ju tähendab midagi. „Alleaa” on ikkagi „alleaa”, see ei ole mingi ei tea mis suvaline (mingi teine) asi.
Võibolla on „kaske, kaske” ja „alleaa, alleaa” hüüdmised. Muidugi on nad hüüdmised. Nad ju esinevad laulus kuidagi hüüdmisele sarnaselt. See on nii elementaarne, et seda ei panegi tähele. Aga hüüdmine ise ei ole kindlasti vaid rütmistruktuuri element. Kusjuures need „kaske” ja „alleaa” on ka kuidagi erinevad hüüdmised.
Märkigem, et laulus esinevad need sõna ikka (struktureeriva) kordusena, seda nime(?) või hüüdmist korratakse ka tema enda kõrval.
Mõned veel mäletavad kuidas karjamaalt näiteks lambaid kutsutakse. Ei hüüta „ute”! Ikka „ute, ute”! Selline hüüdmine või kutsumine käib ikka kordusena.
Rahvas tegi, rahvas teab. Teab täpselt nii, nagu tegi. Aga lihtne on ette kujutada, et nii „kaske, kaske”, kui „alleaa, alleaa”, on hüütud ja lauldud koos teadmisega sellest maastikust, kus ollakse. Ruumi peab olema, hääl peab ulatuma. Peab ulatuma metsani ja kaugemale veel, võibolla tuleb tagasi ka veel kajana.
Ei ole linnas „alleaale” kohta. „Kaske, kaskele,” niisamuti. Kuigi laulule ju ometi on. Tundub loomulik mõelda, et „kaske, kaske” ja „alleaa, alleaa” mõõdavad laotust. Mõõdavad laotust ja hüüavad laotust, mis on siinsamas ja kohal. Seda laotust mis ümbritseb ja on siin. Kui ikka „ema viis hälli heinamaale”, siis „alleaa, alleaa“, on ka see oma maa, laotus hälli ümber. Ja sellisel hüüdmisel on oma koht just laulus. Ja nõnda on nende tähendus seotud selle ruumiga mis on, mis ümbritseb, mis laotub, mis kajab. Selle ruumi tunnistamise, sellest üle hüüdmise ja vast ka selle hoidmisega.
Olgu kuidas on. Küll on meil ilus kultuur! Meil on „alleaa”!
Sa saad seda hüüda ja laulda, sa tead mis see on ja traditsioonilises mõttes ei tähenda see midagi, aga tähendab ometi ja seletada seda niimoodi ei saagi ära.
Keelemõtiskluse autor on Donald Tomberg
